Jjjoooouuu!!!

Pole vist mõtet kooli asjadest rääkidagi... Nii masekas tuleb peale, jälle hakka õppima. Vaheajal jõudsin juba ära unustada, mis tähendab iga päev kell 7 üles tõusta (pole hommikuinimene-- mõistate?), kooli minna ja tuupima hakata. Eriti nõme on veel see, kui igas aines on midagi kirjalikult vaja teha ja veel ka pähe õppida. Ning kui on seitse tundi, siis... Päevasest ajast jääb lihtsalt puudu.
Eilne trenn oli tõsiselt mõtlemapanev, võiks öelda. Tants ei tulnd küll päris välja, kuid vahest on lihtsalt selline päev, et ei taha midagi õigesti ja hästi välja tulla. Aga noh, vahet pole. Tglt tahtsin rääkida veits sellest, mida Rami meile rääkis. Trenni algul küsis ta, et kes vabal ajal hip-hop´i kuulab? Aga kes eesti hip-hop´i kuulab? Keegi polnud kuulnud, ja nii ta lasigi meile Beebilõusta (vist) kirjutatud laulu, mis oli saaremaa murdes. Kuna meie sellest aru ei saanud, siis seletas ta, millest see laul kõneleb. Põhiline, mis mulle meelde jäi oli see, et ta protesteerib ühiskonna surve vastu ja ta ei taha olla selline inimene, kelleks ühiskond teda olema sunnib. Igatahes selle inimese elulugu pani aravtavasti meid kõiki mõtlema, meie tuleviku, teiste elu ja ebaaususe ning ühiskonna peale. Päris jube on ikka midagi sellist kuulata. Eriti vihaseks ja närvi ajab muidugi see, kui inimesi süüdistatakse asjatult. On ju ikka juhtunud, et karistuse saab inimene, kes polnud milleski süüdi või tahtis end kaitsta.
Ka vangi satub inimesi, kes võivad olla süütud, ent liiga palju asitõendeid on tema vastu ja vastupidist ei suudeta tõestada. Vahest olen juhtunud nägema ID (Investigation Discovery) kanalilt igasuguseid krimkasid ja juhtub ikka asju. Täiesti uskumatu, mida inimesed on võimelised tegema.
Aga... lõpetan seks korraks siis... Loodan, et ka teie mõtlete vahest meie ühiskonna süngematele külgedele.