Häppyy :D

Hey, kutid!
Ma olen viimasel ajal nii ärevil ja õnnelik, lihtsalt, ühe raamatu pärast... aah.. Ma ei uskunud eriti, et "Keha" parem on kui Videviku saaga, aga tuleb välja, et sama hea või veel paremgi. (L)
Koolivaheaeg juba tulekul, nagu poleks koolis käinudki, kuidagi veider. Aeg lendab ikka kiiremini ja kiiremini, millest on kahju. Aga jah, reedel plaanime Liisaga Baltic Sessionile piletid osta. Siis tahaksin vaheajal Elisabethile külla minna ja Lissuga Johnny English'it vaatama minna. :)
Vaheaeg tõotab tulla tegus. Igasuguseid muid tegemisi veel nagu: trenn, maal toimetamist, joonistama peaks ja ehteid valmistama ja veel palju muud.:)
Mõnes mõttes tuleb iga õnnetus kasuks, ja nii ka meie tulekahju. Vanaema saab nüüd endale uue toa ja seda tänu kindlustusele, mis maksab kokkuvõttes raha peale (isa pole veel nii palju kindlustusele maksnudki).
Täna oli koolis suht hea päev. Algamas oli füsa tund ja õps kutsub enda juurde (paaniliselt mõtlesin juba, et hakkab midagi küsima eelmisel nädalal toimunud KT kohta). Hakkab rääkima mulle mu vigadest ja mõnest sõnavääratusest. Ning siis:  "Kas sa oled kunstiklassis?" "Jaah.." "Miks sa seal oled?" Kehitan õlgu. "Kuidas sul matas ülesannete lahendamisega on?" "Suht hästi..." "Aaa... noh mulle tundub ka, et sa reaali inimene. Sa peaksid sellele tulevikus rohkem rõhku pöörama" (ta räägib miks füüsika on oluline iga tund ja kui palju füüsikud palka saavad jne, viskab juba kopa ette) Ma vastan ss midagi umbmäärase jah'i sarnast ja istun kohale. Pärast seda oli aga no nii hea tunne, et mine pekki! Ikka inimest tuleb tunnustada, kui ta midagi hästi teeb!
Aga... gotta go! "Keha" lugema!
Byeeee!