Meleski

Tere!
Olen nädal aega orbiidilt ära olnud. (mitte otseses mõttes ofc) Heh, kui mult küsida, mida ma sel ajal tegin ega ma ei mäleta küll. Järelikult - ei midagi erilist.
Kohe kui olin postitanud raamatu, mida hetkel loen, jõudsin selle veel samal ööl ära lõpetada. Super! Tuleks korrata P. C. Cast'i, "Öö koja" sarja autori sõnu:
"Seksikas, paeluv ja hirmuäratav... vastupandamatu!" ...seda ta tõesti oli. Hetkel loen sarja teist osa inglise keeles, kuid loodan, et see ja järgmised osad tõlgitakse üsna pea ka eesti keelde. Kuigi võõrkeelsena lugedes tuleb see mulle keelekasutuse puhul rohkem kasuks, on ikkagi mugavam lugeda oma emakeeles.
Mulle hakkab tunduma järjest enam, et olen raamatute lugemisest täiesti sõltuvuses. Ma suudan paremini uinuda, kui olen enne magama jäämist raamatut lugenud. Pikkade reiside ajal hoiab mind tegevuses lugemine - nii tundub ka teekond sihtkohta jõudmiseks lühem. (nt täna tulime Meleskist tagasi ja raamatut kinni pannes mõtlesin, et nii u. tunnike sõitu veel ees, kuid juba 20 minuti pärast olime kodus) Sel aastal juba 13 raamatut läbi loetud. Tundub, et loen rohkem kui eelmine aasta (17). See aasta oli ka muidugi palju kohustuslikku kirjandust, millest mõnda ei saa päris raamatuks nimetada (nagu nt "Naiste kool", "Kirsiaed"), sest nad on näidendid, aga pole vahet, minu jaoks on ta raamat, lihtsalt õhuke, muud midagi.
Mainisin juba, et naasin Meleskist. Eile läkisme perega, täna tulime. Öö veetsime vanavanavanemate kunagises majas. Meiega oli kaasas ka minu vanatädi Saima, kes on mu vanaema kaksikõde. Tema jaoks oli see lapsepõlvekodu. Ma lihtsalt ei suuda seda mahajäetud paika kuidagi elavana ette kujutada. Suvel on seal mingit elu, kuid talveks sõidavad suvitajad ära ja küla jääb tühjemaks. Ma pole seal küll talvel juba aastaid käinud, või kas üldse kunagi olen ega ei suuda hetkel meenutada küll, aga arvan, et siis tundub see küla veelgi tühjem. Muidugi siis kui minu vanaema laps oli ja seal koolis käis jne, töötasid enamus inimesi Meleski klaasivabrikus, kuid nüüd on see juba varemetes. Sees käisin aastaid tagasi, kui väljas polnud veel silti "Varisemisoht!" ja "Anda rendile". No tõesti! Kes tuleb selle peale, et anda vana tootmistehas rendile? Minu arust oleks ikka loogilisem, kui see müüakse kellelegi, kes sellega midagi peale oskab hakata. Eelmine aasta toimus seal etendus "Läbi klaasi", kuid kahjuks ei käinud vaatamas. Arvatavasti sel hetkel oli ta välja renditud, kuid ikkagi...
Mul on mingi paranoia. Ükskõik, kus ma ka ei näeks vanu lagunenud maju, korrastamata hoove, tekivad mul peas kujutluspildid, milline see paik võiks välja näha ja tungiv soov sinna ise midagi parata. Kohe lihtsalt tahaks käed külge lüüa! See on täpselt nii nagu koduski. Mõtlen, mida kõike siin hoovis ka teha ei saaks! Korrastada seda ja teist jne. Ning mind ajab nii marru see, et ma tean, et tegelikult ei suuda ma selle jaoks kuigi palju ära teha. Veidi küll, aga minu jaoks on seda liiga vähe. Ma olen pigem unistaja, kui teoks tegija, kuid kui ma väga tahan, viin ka oma mõtted ellu. Õnneks on abi emast, kes on siin ikka küllaltki palju ära teinud, kuid ega ta ka üksi ei jõua ja isa on pigem laiskleja niiet...
Olgu, kaldusin jälle teemast kõrvale. Meleskis emps ja paps trimmerdasid, ema lõikas hekki ja mina ning ka õde koristasime veranda ära. ...vähemalt üks ruumgi. Kui seal tahaks midagi ikka ära teha (koristada), peaks paar prügikonteinerit sodi täis loopima. Aaahh.. jah. Ma ei saa inimestest aru! (Pole vaja mainima hakata, millest või kellest täpsemalt.) Kuid mina ei saa sinna midagi parata. ... Õhtul istusime niisama ja puhkasime. Järgmine päev (e. täna) läksime Võrtsjärve ujuma. (Ümbrus on seal nii kenasti korda tehtud; pildid allpool.) Esimest korda selle suve jooksul jõudsin ka lõpuks vette! Vesi oli nii soe! Ma ei kujuta ette, mida ma oleks teinud, kui poleks ujuma saanud! Paar viimast päeva on mind vaevanud ujumispuudus (üldse sportimis-, liikumispuudus). Tunnen, et peaks ikka rohkem spordiga tegelema. Võib-olla häirib see mind niipalju, kuna ma tean üsna kindlalt, et sellest sügisest ma enam trenni ei lähe. Ma küll üritan, kuid kui ma hakkan käima EKA-s ettevalmistuskursustel, jääb aega väheks. Samas ei suuda ma ilma spordita olla. Alates 3. klassist olen sügisest kevadeni tegelenud spordiga. See on nagu rutiin. Suvel on kolm kuud puhkust. Nüüd paar aastat on juhtunud ka suvepuhkus pool kuud pikemaks venima. Eelmine aasta oli operatsiooni tagajärjel ja üleeelmine võistlustantsu lõpetamise tagajärjel. See aasta lõppes trennikaart täpselt mulle sobival ajal. ;) :)
Ja jälle kaldusin teemast kõrvale. Goosshhh! Pärast ujumist, sättisime minekule. Asjad autosse ja kodu poole! Saima panime bussi peale. (Pärast seda oli autos parajalt ruumi! Ma ei hakka parem mainimagi kui kitsas on kolmekesi taga istuda. ;)) Enamuse teest lugesin raamatut: "Minu õde Madonna" ja märkasin tõesti alles Jüri lähedal olles, et me polegi kodust teab mis kaugel! Aga selle raamatu jätan nii kauaks pooleli kuni "Torment" läbi saab ja ss võtan uuesti kätte. Raamat tundub igatahes olevat väga hästi kirjutatud.

minemise hommikul see liblikas lihtsalt muudkui taidles meie kodu ukse ees ega kavatsenudki lahkuda

Võrtsjärv

näitasin õele seda kuivanud puud, kes tegi sellest vapustava pildi

sõrmed oleks nagu külmavõetud... kõigest mustikad

Homme ss vaba päev (õhtul lähme vaatama Arukülla etendust: "Minu girlfriend on eestlane"). Nädal veel ja uuesti tööle. Ausalt öeldes tahaks isegi juba minna. Nii mõnus seal lclt. Ja nagu iga hea asjaga: "Miks ma küll varem ei võinud..." ;) :D
Selle tuleva nädala jooksul peaks ikka sõbrantsidega ka kokku saama vms. Nii igatsen neid kõiki näha! Kuulda uudiseid nende tegemistest ja üheskoos lõbusalt aega viita. (Miks keegi mulle ei helista? ...sry, kui ma nüüd kedagi haavan, aga vahel tundub, et nad ei taha minuga tegemist teha ja ss ma mõtlen, et hoian veidi eemale ja ss nad ise helistavad mulle, kuid ei ja nii see läheb. Kas ma olen liiga...?) Aaahh.. peab ikka ise selle orgunnimise enda peale võtma, mis tuletas mulle üht asja meelde, mis puudutab endisi klassikaaslasi. Eleryn rääkis kevadel midagi kokkutulekust. Ta ütles, et eks Facebooki kaudu saab ikka kõik kätte, mille peale muidugi mina alati nägu krimpsutan. Mis ma teha saan, et mulle ei meeldi seal aega viita? Nagu ikka, on kõige targem mulle lihtsalt helistada. :)
Eem.. jahm.. selleks korraks kõik. Üle pika aja megapikk postitus. Tänan kui viitsisid selle läbi lugeda. Tundub, et ka mina sain nüüd kõik ära räägitud, mis meeles mõlkus ja enamgi veel. Mõnda asja siia muidugi ei tasu kirjutada ja need, mis võib-olla tasus kirjutada, on meelest läinud. Kahju küll.
Head rannailma! ♥